Ilmselt ei mõtle meist just paljud selle peale, et Türgi, Egiptuse või Kreeka asemel Soome puhkama sõita. Isegi selline mõte tundub ju natuke veider. Helsingis šoppamas ja söömas võiks ju käia, aga Helsingist kaugemale....? Tegelikult tasub minna küll, sest Soome on suurem, kui Helsingist paistab.
Saimaan Charmatit (http://www.saimaancharmantid.fi) on selliste toredate ettevõtete ühendus Ida-Soomes, järvederikkal Saimaal, mida kindlasti tasub uudistama minna. Huvitavat leidub neis paigus aastaringi, seega sobiv aeg on lausa kogu aeg. Millega siis tegu? Saimaan Charmatit ühendab endas viitteist erinevat ning ainulaadset kohta Mikkeli ja Savonlinna ümbruses. Tegu on vanade mõisate, aurulaevade, veskite või villade ja hotellidega, milledel kõigil on oma lugu jutustada. Seda läbi ajaloo, tegevuse, saamisloo või kohaliku toidu. Ühinesid nad vabatahtlikkuse alusel, ainsaks kriteeriumiks kõrge teenindustase, hea toit koos kohaliku joogiga ja huvitav lugu. Koos tehakse reklaami, soovitatakse oma külalistele teisi naabreid ning otsustatakse uute liituda-soovijate üle. Viimaseid seisab ukse taga järjekorras mitmeid, kuid kutse saamiseks on vaja neil üht-teist veel täiendada-parandada. Charmantit pole suletud ring, liituda soovijatele antakse näpunäiteid asjade muutmiseks ning vajadusel neid ka abistatakse. Seda kõike ikka väga šarmantsel moel, kellegi tundeid riivamata. See teeb neist ütlemata sümpaatse ühenduse, kellest tasub eeskuju võtta ka meie maapiirkondade väikeettevõtjatel.
Kahjuks pole ma käinud päris kõigis viieteistkümnes, kuid mitmetes see-eest nii varasuvel kui ka südatalvel. Iga kord on jätnud hinge meeldiva kiheluse, et tahaks veelkord tagasi. Neile näiteks, kel plaanis Savonlinna ooperit kuulama minna, sobib see kant ideaalselt. Võtke see aeg enne või pärast ooperit ja sõitke piirkond rahulikult läbi. Aga tasub minna ka muul ajal, sest tegemist on seal kuhjaga. Usun, et leiate sealt nii mõndagi toredat silmailuks ja ka põske pistmiseks.
Järvedest kubisev Saimaa on kalarikas ja puhta loodusega. Õnneks oskavad kohalikud oma suurepäraseid ande ka toidulaual kasutada. Suitsutatud muikku (ülimaitsev kohalik pisike kala), mitmet varianti heeringad ja lõhet on pea iga restorani buffetlaual tavalised, põdrapraad ja Karjala pirukad pigem haruldlasemad, kuid siiski olemas. Lisaks marjad, seened ja mitmetsorti liha, mida kohalikud kokad hästi valmistada oskavad.
Tertin kartano (http://www.tertinkartano.fi)
Kaunis mõis, mille restoran pälvis eelmisel aastal Soome Gastronoomide Ühenduse auhinna parima suvebuffet eest. Olen maitsnud nii suvist kui ka talvist menüüd ja jäin väga rahule. Lihtne ja aus toit. Kindlasti tasub proovida kohalikku Karhu õlut ja roosilikööri. See on ka koht, kus sain teada, et põdrakanepi noored võrsed ja karukellad koos naatide, oblikate, jänesekapsa, kannikeste ja muu rohelisega on salatina täiesti söödavad.
Õuemajas asub suur pood koos kohvikuga, kust igaüks võib endale kaasa osta piirkonnale omaseid jooke-toite ning kauneid disainesemeid või -ehteid. Kohvikulauad on lausa keset poodi, seega saab süües juba meeldivad asjad silmadega välja valida.
Majutus on vanas pikas aidas väga mõnus, kuid samas ka moodsalt mugav. Nagu oleksid maal vanaema juures ja linnakorteris samaaegselt. Keset heinamaad seisab suviti elusuurune valge plastmassist lehm, mis suu muigama tõmbab. Alguses oli plaan lasta lehm mõnel kunstnikul üle maalida, kuid valgena mõjub see hoopis atraktiivsemana kogu ülejäänud rohelise taustal ja nii sellest plaanist esialgu loobuti.
Kenkävero (http://www.kenkavero.fi)
Tegemist on Soome suurima ja kaunima kirikumõisaga, mis on vaatamist väärt. Mõisas asuv restoran on paljude seas populaarne. Toit on kohalikust toorainest ning vene-soome mõjudega. Ehk siis just selline, mida sealkandis on alati söödud. Suvel on mõisaaias üle 500 kauni taime ja kasuliku ürdi, mida loomulikult ka toitude valmistamisel kasutatakse. Kuulsad on ka nende jõulubuffet’d ning –kaunistused, mida tullakse vaatama lähedalt ja kaugelt.
Lisaks on vanas aidas pidevalt toredaid kunstinäitusi või talvine jõulumaja, kus päkapikud lastega koos tantsivad ja laulavad. Vanast suurest küünist on saanud kohalike parimate käsitöömeistrite väga kvaliteetsete toodete kauplus, kus on müügil kõike – puulusikast šokolaadist muikku’ni, rõivad, ehted ning kohalikust toorainest moosid-veinid-konservid. Lihtsalt tore mõisapood ka heade ideede saamiseks, kui endal käsitööoskused olemas.
Rapion Mylly (http://www.rapiontuote.fi/)
Vana vesiveski, milles asub tore kohvik ja muuseum. Kõrvale on sisustatud uus elektriga töötav veski, kus peremees jahvatab kohalike talunike viljadest mahejahu. Veski kõrval asub tore pood, kus on saadaval kõikvõimaliku jahvatusjämedusega jahud-kruubid-helbed. Valmis on pakitud ka jahusegud, milledel juures retsept – mine koju ja tee ise endale üks tore küpsetis. Lastele on suhkrukomme ning saadaval on ka kohalikud moosid nagu ühes talupoes ikka. Kohvikus pakub perenaine värskelt küpsetatud kooke ja saiu ning valab kohvi suurest vaskkannust. Nagu maal vanaema juures.
Veski juurde on vanast küünist ehitatud suur suveteater, kus igal aastal toimub professionaalsete näitlejatega mõni lavastus. Ja need on tõeliselt populaarsed etendused, kuhu on pileteid keeruline hankida.
Wehmaan kartano (http://bpl.se/wehmais/wehmaan-kartano/?lang=fi)
Suur toimiv mõis, mis kunagi oli Rootsi kuninga ratsamõis, on tõesti uhke. Vanast tallihoonest on tehtud siin rõivakauplus Butiken på Landet (http://www.butikenpawehmais.fi), mis kuulub Rootsis ja Soomes asuvate rõivapoodide ketti. Müügil on Euroopa parimate rõivadisainerite tooted, mis paistavad silma kõrge kvaliteedi ja ainulaadsuse poolest. Pitskleidist šotiruuduliste pintsakuteni ning kõpskingadest ratsasaabasteni on siin olemas. Kõik selle keti poed asuvad vanades taluhoonetes ning on tuntud oma väga individuaalse ning meeldiva teeninduse poolest. Talvel ootavad kliente kindlasti hõõgvein ja piparkoogid, sest kõigepealt tuleb poe meeleollu sisse elada. Üleriided varna, soe jook käsi ja südant soojendama ning alles siis on paras aeg poe kahel korrusel rahulikult ringi vaadata. Sõbralik mõisaproua oskab soovitada ning on igati abiks valikute tegemisel, kui ise hätta jääd.
Kui ostud tehtud või ka lihtsalt kaunite rõivaste nautimisega tegeletud, on paras aeg astuda sisse hoone kõrvaluksest, kus asub ainuke tõeline Inglise teetuba Soomes. TeaHouse of Wehmais (http://www.teahouse.fi) on just selline, et uksest sisse astudes mõtleb pea igaüks: „Oh, kui nunnu!”. Nii eht-iglaslikku teemaja pole isegi Inglismaal enam vist olemas. Roosade roosidega tapeedid ja suurte tassidega Laura Ashley teeserviisid on just sellele pisikesele teemajale sobilikud. Nagu nukumaja! Kokku on valikus 54 teesorti ja –segu, mida võib kohapealt kaasa osta või siis neti kaudu tellida. Kõik võileivakesed, scones’id ja suupisted on kohapeal valmistatud, stiilipuhtad ning imemaitsvad. Noor perenaine, kes seda osa majapidamisest juhib, oskab väga hästi kõige kohta seletusi anda ning soovitada. Ka meestele meeldib see koht tegelikult väga, kuigi roosiline õhkkond neid alguses ehk isegi ehmatab. Soovitan soojalt!
Peremees kasvatab suurt hobusekarja, peetakse lehmi ning kõik väga kvaliteetsed koored-piimad, mida teemajas kasutatakse, on endi toodetud. Ülejäänu läheb juba tööstusesse. Kui peremehel aega on ning te jutule saate, on seegi omaette väärtus. Nii avara silmaringi, tulevikku vaatavat ning asjalikku talumeest (tegelikult härrasmeest) annab otsida!
Ollinmäen Viinitila (http://www.ollinmaenviinitila.fi)
Omanikud valmistavad ise veine, siidrit ja kangematki kraami. Korraldavad ka degustatsioone, kus saab maitsta erinevaid tooteid nii viinamarjadest, õuntest-sõstardest, aga ka tõrvast. Tõrvamaitseline siider on, muide, päris huvitav. Jookide kõrvale on võimalus ka süüa tellida, sest kohapeal töötavad väike kohvik ja restoran. Pererahvas on laheda jutuga ja sõbralik. Siit saab erinevaid tooteid ka kaasa osta. Kui pärast degusteerimist enam sõita ei soovi, siis võib ööbida lähedal asuvates 6-10 inimese uhketes majades, mida nad ise villadeks kutsuvad.
Anttolanhovi Wellness Village (http://www.anttolanhovi.fi)
Antola mõis kuulus tsaariaja lõpus vürst Demidoffi perele. Planeeritud oli ta ka Romanovite tsaaripere võimaliku pelgupaigana, kuid kahjuks see plaan ei õnnestunud. Viimase vürstitari elust ja tegemistest räägitakse aga siiani. Kõik kaotanud vanaproua Natalia Demidoff elas kõrge vanuseni ning suri kahjuks puruvaesena ning vaimust nõdrana.
Vürstipere oli kohalike seas väga hinnatud ning lugupeetud. Nende külalislahkust püütakse säilitada ja edasi anda Antola vanas mõisahoones (Anttolan Hovin kartano) asuvas restoranis. Vene-soome toitudega menüü on väga maitsev, millele lisab vürtsi hoolega korrastatud mõisahoone atmosfäär.
Erinevaid ööbimispaikku on Antolanhovis mitmeid. Rannahotell on neist suurim, aga olemas on ka ridaelamu-tüüpi majutus ning Art&Design villad. Viimased on tõelised Soome disaini ja kunsti eksponeerimise kohad, mille arhitektideks on üliõpilased. Igas neist on ühe kindla Soome kunstniku teosed esil, mis just selle maja jaoks loodud. Uskumatult mugavad ja loodusesse sulanduvad villad on väga sobilikud ka suurematele peredele või sõpruskondadele. Tõeline luksus kauni järve ääres!
Restoranides valmistatakse toitu vaid kohalikust- ja mahetoorainest Soome ühe tuntuma koka eestvedamisel. Markus Maulavirta on tuntud just kohaliku tooraine eestkõnelejana ning tema valmistatud roogi on lausa nauding süüa. Eelpool juba mainitud põdrakanepi võrseid grillis tema näiteks koos värske kalaga. Ja lihavarrastena kasutas värskeid kasevitsasid. Liha oli muidugi nelja sorti ja kohalikelt talunikelt ning väga vähe maitsestatud. Kvaliteet oli lihtsalt nii hea, et maitseaineid polnudki vaja!
Loomulikult on olemas spaa, sest palju tegeletakse siin just taastusraviga. Rahulik õhkkond, mõnus männimets ja suur järv pakuvad hulgaliselt igasuguseid toredaid võimalusi taastumiseks ja ka lihtsalt puhkamiseks-sportimiseks.
Sahanlahti (http://www.sahanlahti.fi)
Parvepoisid tõid järvistust just siia suured palgiparved, et need laudadeks saetaks. Seda muidugi ammu aega tagasi, sest nüüd on siin hoopis hotell erinevate majade ning eritüüpi tubadega. Vanast aidast kuni kaasaegse ehituseni välja. Vana saeveski suurel järveterrassil on suviti välikohvik ning õhtuti korraldatakse tantsuõhtuid ja kontserte. Mõisahoones on restoran, kus jällegi kohalik tooraine parimal kujul sööjateni jõuab. Restorani terrassi loetakse üheks kaunimaks üldse. See on astmeline, sopiline ja laskub järve suunas. Vaade järvele on sealt tõesti hunnitu.
Savonlinnan höyrylaivat (http://www.vipcruise.fi ja http://www.savonlinnanlaivat.fi)
Savonlinnast on võimalik vanade aurulaevadega sõita lausa ooperisse, kui käes on aasta suursündmus. Laevadel on kajutid ja toitlustus ning nii mõnigi ooperifänn broneerib endale varakult just aurulaeval ööbimise. Aga lühisõite võib aurulaevadega järvistul teha ka niisama, ilma ööbimata. Laevad väljuvad päevas mitu korda, et rahvale lõbusõite teha. Kel aga suurem seltskond ja raha rohkem, võib näiteks Savonlinnast Sahalahtisse sõita. Eritellimusteks on omanikud alati valmis.
Panimoravintola Huvila (http://www.panimoravintola.fi)
Õllerestoran asub Savonlinnas, aga saarel. Tore vana puumaja on koduks restoranile, kus Inglise-tüüpi õlut, siidrit ja Soome mõdu ise pruulitakse. Kõrvale pakutakse head lihtsat toitu järvekalast ning muust kohalikust toorainest. Suviti toimuvad õues väga populaarsed kontserdid. Kes väga ära väsib, leiab toa restoranis asuvas Bed & Breakfast-tüüpi majutuskohas. Õlu ja siider on, muide, vägagi maitsvad ning toit ei jää kuidagi joogile alla. Terrassilt avaneb kaunis vaade Savonlinnale ja aurulaevade sadamale.
Kekkolan kartano (http://www.kekkolankartano.fi)
Tõeliselt tore mõis, kuhu eriti ratsutamishuvilistel on põhjust minna. Suurepärane tall koos suure sisemaneežiga on koduks kaunitele hobustele. Vanas mõisahoones on iga hotellituba isemoodi tore ja mugav. Pererahvas on lahkelt nõus maja ajaloost rääkima ning ratsutamisel abistama. Ise elavad nad samuti samas, mõisa peamajas. Seega olete nagu külalised, kes külla tulnud ning nüüd koos pererahvaga toredalt aega veedavad. Toreda elamuse saate saaniga läbi metsa tuledes särava mõisahoone juurde sõites. Hobuse hingeaur, kuljuste helin ja lume krudin pimedas öös on hingematvalt kaunis elamus.
Ja loomulikult on siingi tähtis koht kohalikust toorainest toidul. Peale suvist tennisemängu või igal aastaajal toimuvat hommikust ratsutamist on väga kosutav putru või isevalmistatud müslit süüa. Õhtusöögiks võib aga ka pidulikumalt riietuda, sest mõisa kaunis atmosfäär on just selleks sobiv.
Tynkkylan Lomaniemi (http://www.lomaniemi.fi)
Kõrgel mäeharjal asuvast peamajast avaneb uskumatult kaunis vaade all asuvatele järvedele ja metsadele. See on tore koht matkamiseks ja murdmaasuusatamiseks, aga ka lihtsalt puhkamiseks. Erinevat stiili majutusmajad pakuvad väga erinevaid võimalusi. Peamajas asuv restoran pakub buffet’d soome-karjala stiilis. Valik on tõesti väga suur ning siit leiab igaüks endale suupärast. Nii laia valikut kohtab harva.
Lomamokkila (http://www.lomamokkila.fi)
Üks tore koht, mis eriti jaapanlaste südamed võitnud. Paljud tulevat lausa igal suvel tagasi. Aga käib muidugi ka teisi rahvusi. Tore noor pererahvas pisikeste lastega suudab siin tekitada väga koduse ja mõnusa tunde. Koplis kasvavad mägiveised on valget ja beeži värvi ning poseerivad fotograafidele väga rahulikult.
Suures söögitoas on laual värske leib ja sai, võist roosid, kartulikoogid, magusad saiakesed, suur kauss mannavahuga, rabarberikook ja pannkoogid maasika toormoosiga. Kangesti tuttav, kas pole? Ja igati maitsev, sest kogu tooraine on neilt endilt pärit. Majutus on erinevates mugavates majakestes.
Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et põhjanaabrid oskavad oma häid asju müüa. Polegi vaja hirmsasti kulda-karda pakkuda vaid hoopis ehedaid maitseid ning omapära. Mõisarestoranis pole vaja taldrikule täppe ja triipe tõmmata vaid hoopis kohalikku parimat toorainet lähiümbruse retsepte kasutades valmistada. Hea moodus on buffet’, kus igaüks oma maitse järgi roogi võib valida. Jah, muidugi tahab see ettevõtlikust ning natukene rohkem jändamist, kuid kokkuvõttes tahavad ju kõik, et külastajad käiksid ning äri edeneks. Ja naabrite vahel tuleb koostööd teha, sest üksi rühkida, nagu eestlasele nii väga ju meeldib, on küll raske, aga tihti ka lihtsalt jõu ja raha raiskamine.
Kohalikud poed, kus kunstnike ja käsitööliste kvaliteettooteid müüakse, on meil samuti harv nähtus. Tavalisi suveniiriputkasid ma siinkohal ei arvestaks. Omapärased meened, mis ise valmistatud või siis toidu kujul pudelisse-purki-paberisse pakitud, on tihti palju ostetavam kaup, kui vaid puust võinoad ja kadakast kuumaalused. Näiteks hõbedaselt sillerdav kilu- või räimekujuline šokolaad oleks kindlasti sama minev kaup, kui põhjanaabrite populaarne muikku.
Kõigis eelnevalt mainitud kohtades toimub pidevalt huvitavaid üritusi, näitusi, etendusi või söömaaegu, millel tasub silm peal hoida. Talv on tulemas. Miks mitte võtta puhkus ning veeta see just Saimaal järvejääl maratoni uisutades?
autor: Ene Ojaveski
