Põhjaka aasta

08. september, 2011

Armsad sõbrad! Tähelepanu väärivaid sündmusi, mille keskpunktis oleme meie, Põhjaka kokad, juhuslikult ise olnud, on viimasel ajal olnud palju. Niivõrd palju ja niivõrd vägevaid asju on juhtunud, et kõigest sellest on raske kõneldagi. Ning kui tahta teile veel jutustada sellest, mis huvitav meid ees ootab, oi! Igatahes, jutuvankri lükkan veerema, keda huvitab, see peale hüpaku!

Täpselt aastake on mööda läinud Põhjaka “suvekohviku” avamisest. Esimest korda pakkusime süüa oma poolillegaalses “kohvikus” teenijatemaja korrastatud müüride vahel 4. augustil, sellele eelnes kaks kuud ülihoogsat toimetamist. Juunis ja juulis korrastasime Põhjaka ümbrust, ehitasime katusealust. Vedasime juhtmeid ja voolikuid. Otsisime laudu ja toole, lauanõusid. Tassisime kive sinna-tänna, külvasime muruseemet, ehitasime kuivkäimlat. Sõitsime ringi mööda ümberkaudseid külasid, et leida inimesi, kes jagaks meile piima, mune ja juurikaid. Tegime kõik selle nimel, et pakkuda augustikuus süüa inimestele, kes oskavad hinnata õdusat õhkkonda ning värskelt valmistatud toitu kohalikust, hooajalisest toorainest. Kõik õnnestus suurepäraselt-saime “kohviku” valmis, leidsime munad ja piima ning tulid ka inimesed. Augusti nädalavahetused möödusid Põhjakal toitu valmistades ja seda pakkudes, ka mitu nädalavahetust septembris olime avatud. Meil oli õnne, kuna lahtiolekupäevadel oli alati ilus ilm. Sügis aga hiilis kohale, ilmad jahenesid järjest. See oli märk, et peame oma “kohvikuga” lõpetama. Esimest korda oli meil kõigil tõeliselt kahju sügise saabumise pärast.

Pime ja külm aeg möödus Vodja koolis süüa valmistades. Mõnikord sõitsime toitlustama neid, kes meid mõne pidulikuma sündmuse puhul tellisid. Remontisime Vodja kooli söökla enesele meelepäraseks ja tervisekaitse ametnikule vastuvõetavaks. Kõige muu kõrval aga lahkasime ühtainust küsimust: “Kuidas saaks Põhjaka mõisast restoran?” See küsimus tekitas meile pisut meelehärmi, kuna ühest, konkreetset vastust sellele ei olnud olemas. Mis halvem veelgi - polnud meil ka raha, et kusagilt pihta hakata. Te ei kujuta enesele ette, kuidas võib ennast tunda see edasipüüdlik kokk, kelle kasutuses on fantastiline vana mõis ideaalses asukohas. Parasjagu väikene mõis, mis sobib hämmastavalt hästi restoraniks, aga mis enne restoranistaatusesse jõudmist nõuab paraja annuse armastust, hoolt ja muidugi raha.

Siis tuli kevad, kurameerisime projekteerijatega(andestust, asjatundlikud inimesed Lootusprojektist, Kersti ja Kiur- meie tühjavõitu tengelpung ei võimaldanud teie teenust kohe täiemahuliselt kasutada) ja tutvustasime end ka muinsuskaitsele, kuna Põhjaka muinsuskaitsealune objekt ju ongi. Muinsuskaitses saime nii toreda suhtumise osaliseks, mida poleks unes ka osanud näha. Esiteks meeldis neile mõte Põhjakast restoran teha, teiseks meie idee säilitada mõisa juures kõik see, mis muudab ta muinsuskaitsealuseks, mitte katsuda mõisa taastada tema ehitusjärgses hiilguses.

Kevade lõpul, kui lastel kool läbi sai, hakkas mingil imelikul moel meile tihedamalt tekkima avaldusi cateringide korraldamiseks. Suvi oligi käes. Tegelesime usinalt kokandusega, millega tegelemine on meile kõigile kõikidest sebimistest armsaim, ent samal ajal triivis Põhjaka meist üha kaugemale…Asi on selles, et praegune koduköök on meil Vodjal ning mida kiiremad on ajad, seda vähem jõuame Põhjakale, kahjuks. Sel suvel ei avanud me majanduslikel kaalutlustel ka “kohvikut”, nii kahju kui meil endil ja “püsiklientidel”(tervitame kõiki palavalt!) ka polnud.

Seejärel saabus juuli lõpp ja tänavuaastane Viljandi Pärimusmuusika Festival. Olime korraldajatelt kaubelnud koha Folgi toidutänavale. Jällegi oli see aga Õnn, kes, suu kõrvuni peas, meile oma valget hambarida näitas. Juhtumisi saime tuttavateks Kaari ja Ennuga Viljandist, kes lubasid meid oma kööki ja kenasse õue toimetama, mis lubas meil inimestele süüa pakkuda nii, nagu pakume seda tulevikus Põhjakal. Toidutänava-koha ütlesime üles. Kõik see, mis juhtus Kaari ja Ennu juures, väärib eraldi kirjapanekut, mida ma kunagi kindlasti ka teen. See oli vapustav-me olime jälle “kohvik”, sealjuures nõudlusega, mis väga kaugelt ületas pakkumise. Igatahes muutis pisike Viljandis käik meie jaoks mõndagi – saime ülisuure emotsionaalse laengu nähes, kui suurt rõõmu tekitas inimestes meie poolt pakutu. Taas kord kubisesime otsustavusest ja teotahtest.

Ja nüüd, pärast mitmeid pikki arutelusid isekeskis, võtsime üksmeelselt vastu otsuse, mis Põhjaka mõisa tulevast head käekäiku silmas pidades on määrava tähtsusega. Nimelt, kuna meil hetkel puuduvad säherdused materiaalsed vahendid, et korrastada Põhjaka mõis meie varasemate, kõige suurejoonelisemate plaanide kohaselt, siis läheneme Põhjakale küljest, mida ta iialgi oodata ei oskaks-me hakkame mõisa ISE remontima! Võibolla mõnele tundub see mõte liiga kelmikas, kohati idiootlikki, aga õnneks pole asi nii hull. Me oleme terved noored mehed, meis on meeletut tegutsemistuhinat ja ennekõike-meil on kindel eesmärk! Meil on sõbrad, kes loodetavasti meile mõnikord appi tulevad. Ja meie mõis-see vanake on õnneks veel sedavõrd heas seisukorras, et tema kõpitsemine niikaugele, kus inimesed ametlikult sööma saaks kutsuda, nõuab umbes sama suuri väljaminekuid kui kolmetoalise korteri ostmine Tallinna magalarajooni.

Edaspidi on sellelt leheküljelt leida iganädalasi kokkuvõtteid meie tegemistest, kordaminekutest ja ebaõnnestumistest Põhjakal. Olge soliidsed!

Põhjaka kolm kokka, 15ndal augustil 2008


Vaata ka teisi artikleid