Huvitavaid söögikohti on maailmas palju, selles pole mingit kahtlust. On häid, on ka halbu ning on huvitavaid. Tavaliselt ütleb viisakas inimene, et toit on „huvitav” siis, kui see on ikka üsna söödamatu.
Siiski – on olemas selle sõna otses mõttes ka huvitavaid gourmet söögikohti ning üks selliseid asub Salzburgis, Austrias, otse lennuväljal. Siinkohal kujutan ma elavalt ette seda, kuidas paljudel lugejatel tõusevad kulmud pealae peale kokku, sest, kes on enne midagi kuulnud Saltzburgi gourmet´st!
Saltzburgi väikesel lennuväljal asub Red Bulli kontsernile kuuluv Hangar-7 (http://www.hangar-7.com/en/). Viimane on koduks Red Bulli logosid kandvatele unikaalsetele lennumasinatele koondnimetusega Flying Bulls ja mitmetele unikaalsetele Vormel-1 autodele. Iga viimanegi masin on tip-top korras ja valmis kohe lendu tõusma või teele sõitma. Hangar-7 avati 22.augustil 2003 ning see on unikaalne, klaasist ja terasest koorikehitus, mis koos Hangar-8ga, kus lennumasinaid hooldatakse, moodustab õhust vaadates lennuki tiiva kujulise kompleksi. Angaar on ligikaudu 100 m pikk, 67 m lai ja 14,5 m kõrge. Kogu kupatus koosneb 7000 ruutmeetrist klaasist ja 1200 tonnist terasest. Klaasi välispind on kaetud matistava kilega, et mitte segada lennuvälja tööd. Oleks ju kole küll, kui päikesekiirtes särav klaaskuppel lendurite silmi pimestaks.
Lisaks unikaalsetele masinatele on Hangar-7 ka kunstinäituste toimumise koht. HangART-7 iga väljapanek esindab mingit konkreetset maad või regiooni ja sponsoreerib noori andekaid kunstnike, eksponeerides nende töid kuulsate masinate kõrval. Sel hooajal oli ka eestlatel koos teiste baltlastega seal oma töid eksponeerida. Balti ekspositsioon „Tide of Change” (muutuste looded) (http://www.hangar-7.com/en/art/hangart-7-edition-19-the-baltic-states/) lõpeb novembriga.
Peale masinapargi on Hangar-7 koduks veel erinevatele väikestele kulinaariaga seotud ettevõtmistele. Mayday Bar pakub teisel korrusel suurt valikut kokteile, smuutisid ja suupisteid interaktiivse pinnaga baariletil. Sellel võib näiteks lennata lennuk, manööverdades ümber teie joogiklaaside. Samas võimaldab interaktiivne baarilett saata teistele leti ääres istujatele näiteks tekstisõnumeid. Menüüst võite valida suupisteid, mis on head teie ajule või tõstavad tuju või muudavad teid veelgi kaunimaks.
Threesixty Bar on täiesti omanäoline maailmas. Nimelt asub see angaari keskel, kõrgel katuse all. Sinna viib elegantne kaarjas sild. Kõrgust kartvatel isikutel sinna baari asja pole, selles olen ma täiesti kindel. Läbi baari klaasist põranda saab nautida parajasti kohal olevaid Flying Bullsi eskadroni õhusõidukeid. Tekib täielik õhus hõljumise tunne, sest klaas ümbritseb sind igast suunast. Kuna suvepäeval kipub klaaskatuse all olema väga kuum, siis teeb baar oma uksed lahti alles siis, kui angaaris on temperatuur normaliseerunud. Ikka vastavalt vajadusele ja klientide heaolust lähtuvalt. Baaris töötavaid baaridaame kutsutakse nimega Bar Angels. Ja need neiud vahetuvad iga kolme kuu tagant. Iga järgnev kolmik on pärit erinevast riigist.
Carpe Diem Lounge-Café on lahti igal päeval. Seal võib nautida tassikest head kohvi ja kõrvale näkitseda suupisteid, kui voolujoonelised lennumasinad kõhu peaksid seest õõnsaks tegema.
Ja last but not at least on Hangar-7 koduks ühele omapäraseimale restoranile maailmas. 40 kohaline restoran Ikarus on täiesti omast klassist, selle peale võib mürki võtta. Või klaas head külma Grüner Veltlinerit, seda austerlaste mõnusat rüübet. Maailmas on igasuguseid gourmet restorane, kuid ühelgi neist pole sellist tööpõhimõtet nagu Ikarusel. (Kuigi tegelikult peaks restoran kandma hoopis nime Daidalos, sest Ikaros lendas oma vahast ja sulgedest tiibadega päikesele liiga ligidale ja kukkus merre. Hukkus. Daidalos, tema isa, aga lendas edukalt edasi.) Ja just niisama edukas on siinse restorani kontseptsioon – kutsuda igaks järgnevaks kuuks kohale üks maailmas tunnustust leidnud kokk ja pakkuda tema menüüd. Jah, te saite õigesti aru, igas kuus on pakutav menüü täiesti uus! Tegemist on tõelise julgustükiga ning täiesti kosmopoliitse ettevõtmisega. Ja ärge arvake, et see kõik väga lihtne oleks.
Restorani patrooniks on Eckart Witzigmann, kes saksakeelsele rahvale on sama, mis prantslastele Paul Bocuse. Peakokaks on Ikaruses aga Roland Trettl, erakordselt žarmantne noor tegija. Just tegija on minu arust tema kohta õige öelda, sest valmistada igal kuul erineva inimese tahtmist mööda gourmet roogi – noh, võite ise arvata, kui kerge see on või pole. Lisaks on tema mureks kokku panna see 12-st kokast koosnev seltskond, kellel on järgmisel aastal Ikaruses au oma oskusi näidata. See omakorda tähendab aga kokandusmaailma head tundmist ning pidevat ringilendamist, et nenede kokkadega nende endi restoranides kokku saada. Siis tuleb veel menüüs kokkuleppele jõuda ja road selgeks õppida. Külaliskokk pole Ikaruses kohal terve kuu (oma restrani ei saa neist ju ükski lihtsalt kinni panna), vaid ainult mõned päevad. Just sel ajal õpitakse uued road läbi ja lõhki selgeks ning Roland Trettli mureks jääb personali õigel kursil hoidmine ülejäänud ajal.
Kui teil väga-väga veab, siis osutatakse teile suurt au ja palutakse lõunasöögile lauda, mis asub köögis. See on chefs table ja siia ei lasta just igat külalist. Lauast avaneb ülihea vaade kogu köögile, kus mustades kokajakkides noormehed agaralt toite valmistavad. Iga natukese aja tagant kostub kõigi suust korraga „Jah wohl!“, sest peakokk on midagi olulist kogu köögile öelnud.
Roland Trettl on ise öelnud, et tema töö on üldse parim, mis olla saab. Talle meeldib osaleda hulludes eksperimentides ja teha pidevalt midagi uut. Rännata mööda maailma ja kokata koos kuulsate kokkadega nende restoranides. Kui väga veab, õnnestub tal endal vahel augustikuine menüü kokku panna. Trettlil on võimalus valmistada parimaid toite maailmas, sest nende autorid lihtsalt ongi maailma parimad kokad! Kes täpselt, saab Hangar-7 kodulehelt täpselt järele vaadata.
Soovitan kõigil sinna sattuda, sest Hangar-7 väärib kogemist. Uskuge, te ei kahetse. Pealegi on Salzburgis üht-teist muudki põnevat ju teha.
